Berliin (reede-pühap)

 Reedel pärast hommikust jäätisesöömist ja poodides käimist, jõudsime ilusasti türgi turule. Lottale niii meeldis seal. Proovisime igasugu puuvilju ja ostsime ka kõike (tomatit, kurki, nektariine, ananassi, mandariine jne) ja muidugi esimese suhkruvati.

Oii.. tuleb lausa meelde esimene kord, kui mina seda loomaaias sain. Sama tunne oli võib-olla Lottal. Igatahes väga uhke ja jagas tähtsalt mulle ka seda. Sõime seda ja mandariine jõekanali ääres,

Lotta vahepeal luges luiki ja parte kokku, teatades tähtsalt, et isaseis parte on rohkem kui emaseid. Siis suundusime pitsabaari, saanud pitsa kätte, suundusime mänguväljakule. Ülejäänud päev kulgeski mööda tänavaid ja mänguväljakuid. Ja neid on siin tohutult.

 Iga 5-minutilise sõidu järel on uus väljak uute põnevate atraktsioonidega. Ja need on suured ja huvitavad, mitte sellised pisid ja ühesugused nagu meil kodus. Vihmaga jõudsime lõpuks ka Trepptower parki, kus on üks suurimaid Nõukogude Liidu sõjamälestusmärke. Oma 7000 sõdurit on sinna maetud ja päris võimas oli.

Vihmastena käisime korra kuivamas poodides ja siis kojusõit.


  Laupäeval olid valikus, kas minna Lillule ja Matthiasele haiglasse külla või siis ühe Matthiase sõbra ja ta 3-a tütre Zoega Hasenheide parki poniga sõitma. Lotta aga koguaeg küsib, millal tädi Lillu tagasi tuleb, niiet loogiline, et valik langes linna teises otsas asuva haigla kasuks. Uurisime kaarti ja avastasime, et ca 17-20km rattasõitu ja olemegi kohal. Ei olegi raske.

 Teepeal tegime paar peatust (Lotta sai omael Puhhi ja sõprade piparkookide karbi) ja varsti olimegi kohal. Selgus, et nö patsiendid lähevad just jalutama (1-1,5h) ja me siis liitusime nendega. Tuli välja, et jalutamine oligi jalutamine - marsruut läks läbi lähedal asuva nö suvila-aianduse territooriumi, kust saime õunu näksimiseks tee peale. Pärast istusime natuke külalistetoas ja jutustasime. Ära minnes küsis Lotta minult: ''Emme, miks me nii vähe jalutasime''. Säh sulle, kellele palju, kellele vähe. Sealt suundusime edasi - seekord Charlottenburgi lossi ja aia poole.

Seal tegime ka väikese pikniku ja maiustasime baguette'i, ananassi ja singiga. Nautisime sügist. Siis avastasime sealt lahkudes, et homme on sealsamas jooksuvõistlus. Kohe olime mõlemad nõus homme tagasi tulema.

Lossi juurest teel linna tegime peatusi jälle mänguväljakutel.

 Kesklinna jõudes oli meil oma tund aega, kuni valgusfestival algab.. läksime siis Reichstag'i uudistama. Ära uudistanud, mõtlesime hakata Brandenburgi värava poole liikuma, aga jäime hoopis nö vangi. Tuli välja, et mingi suur protestiaktsioon, kõndimine jms toimub ja järsku voolas sadadest politseiautodest politseinike kolonnid välja ja moodustasid nö aia Reichstagi ümber. Me siis otsustasime sinna sisse jääda - Lottale meeldis ka rohkem seal politseinike tegemisi uudistada (ja turvalisem oli ka). Ca 30-45min hiljem saime rahulikult liikuma hakata ja Brandenburgi Tor'i juurde jõudes oligi kell juba kohe-kohe 19.

Vaatasime seda valgusšõud umbes kolmveerand tundi ja siis hakkasime kodupoole liikuma. Seegi päev oli igati korda läinud ja elamusi kõvasti pakkunud.


 Pühapäeval (täna) kimasime siis hommikul tagasi Charlottenburgi lossi juurde (emme oli eile õhtul uurinud jooksuvõistluse kohta ja kuna Lottal poleks olnud hoidjat, kui emme jookseb, siis otsustasime ühiselt, et lähme lastejooksudele). Kohale jõudes tabas meid aga veidi kurb uudis. Pärast komplimente ''wie süss'' jne Lotta aadressil, saime targemaks, et al 5- või 6-a võivad alles startida. Lotta on sel aastal veel liiga pisike. Suundusime siis enne pagaripoest ostetud saiakestega (suuuur kott ca 12 saiaga maksis 2euri) lossiparki hommikueinele.

 Piimaga maitsesid need imehästi. Nautisime siis päikest ja ilma. Tegime pilte, Lotta keetis ''suppi'', turnis puu otsas ja niisama lollitasime.

 Siis alustasime tagasisõitu läbi kesklinna Mauerpargi kirbukale, sest oli ju pühapäev. Kiire tiir läbi ostulaudade, maandusime lõpuks murunõlvakul ühe taani afrotüübi kontserdil. Päikese käes tegime järjekordse pikiku ja nautisime muusikat. Sealt liikusime teise kirbuka poole.. saime Lottale jänku ja salli.

Siis otsustasime ühiselt, et nüüd lähme koju, sest päike oli ka pilvede taha läinud ja ilma jahenes. Aga just siis, kui me hakkasime Oberbaumsilla juurde jõudma tuli päike uuesti välja ja me mõtlesime teha peatuse Spree jõe ääres, Berliini müüri (West Side galerii) taga.

 Samal ajal, kui emme luges ja jutustas Lottale ajalugu ja tarka juttu, mängis Lotta oma uue sõbraga ja nautis täiel rinnal hetke. Kusagil tund hiljem võtsime suuna siiski kodu poole ja käisime veel teepeale jäävast koduloomaaiast läbi.

 Selleks korraks oli jällegi meie ratta- ja linnatuur läbi. Ja järjekordselt uute ja heade emotsioonidega.


Igal õhtul jõuame koju väsinutena, aga Lotta räägib aina uutest kohtadest, kuhu ta järgmisel päeval tahab ja võiks minna. Ja siis vajubki ta juba teki all magusasse unne. :)