Berliin (reede-pühap)

 Reedel pärast hommikust jäätisesöömist ja poodides käimist, jõudsime ilusasti türgi turule. Lottale niii meeldis seal. Proovisime igasugu puuvilju ja ostsime ka kõike (tomatit, kurki, nektariine, ananassi, mandariine jne) ja muidugi esimese suhkruvati.

Oii.. tuleb lausa meelde esimene kord, kui mina seda loomaaias sain. Sama tunne oli võib-olla Lottal. Igatahes väga uhke ja jagas tähtsalt mulle ka seda. Sõime seda ja mandariine jõekanali ääres,

Lotta vahepeal luges luiki ja parte kokku, teatades tähtsalt, et isaseis parte on rohkem kui emaseid. Siis suundusime pitsabaari, saanud pitsa kätte, suundusime mänguväljakule. Ülejäänud päev kulgeski mööda tänavaid ja mänguväljakuid. Ja neid on siin tohutult.

 Iga 5-minutilise sõidu järel on uus väljak uute põnevate atraktsioonidega. Ja need on suured ja huvitavad, mitte sellised pisid ja ühesugused nagu meil kodus. Vihmaga jõudsime lõpuks ka Trepptower parki, kus on üks suurimaid Nõukogude Liidu sõjamälestusmärke. Oma 7000 sõdurit on sinna maetud ja päris võimas oli.

Vihmastena käisime korra kuivamas poodides ja siis kojusõit.


  Laupäeval olid valikus, kas minna Lillule ja Matthiasele haiglasse külla või siis ühe Matthiase sõbra ja ta 3-a tütre Zoega Hasenheide parki poniga sõitma. Lotta aga koguaeg küsib, millal tädi Lillu tagasi tuleb, niiet loogiline, et valik langes linna teises otsas asuva haigla kasuks. Uurisime kaarti ja avastasime, et ca 17-20km rattasõitu ja olemegi kohal. Ei olegi raske.

 Teepeal tegime paar peatust (Lotta sai omael Puhhi ja sõprade piparkookide karbi) ja varsti olimegi kohal. Selgus, et nö patsiendid lähevad just jalutama (1-1,5h) ja me siis liitusime nendega. Tuli välja, et jalutamine oligi jalutamine - marsruut läks läbi lähedal asuva nö suvila-aianduse territooriumi, kust saime õunu näksimiseks tee peale. Pärast istusime natuke külalistetoas ja jutustasime. Ära minnes küsis Lotta minult: ''Emme, miks me nii vähe jalutasime''. Säh sulle, kellele palju, kellele vähe. Sealt suundusime edasi - seekord Charlottenburgi lossi ja aia poole.

Seal tegime ka väikese pikniku ja maiustasime baguette'i, ananassi ja singiga. Nautisime sügist. Siis avastasime sealt lahkudes, et homme on sealsamas jooksuvõistlus. Kohe olime mõlemad nõus homme tagasi tulema.

Lossi juurest teel linna tegime peatusi jälle mänguväljakutel.

 Kesklinna jõudes oli meil oma tund aega, kuni valgusfestival algab.. läksime siis Reichstag'i uudistama. Ära uudistanud, mõtlesime hakata Brandenburgi värava poole liikuma, aga jäime hoopis nö vangi. Tuli välja, et mingi suur protestiaktsioon, kõndimine jms toimub ja järsku voolas sadadest politseiautodest politseinike kolonnid välja ja moodustasid nö aia Reichstagi ümber. Me siis otsustasime sinna sisse jääda - Lottale meeldis ka rohkem seal politseinike tegemisi uudistada (ja turvalisem oli ka). Ca 30-45min hiljem saime rahulikult liikuma hakata ja Brandenburgi Tor'i juurde jõudes oligi kell juba kohe-kohe 19.

Vaatasime seda valgusšõud umbes kolmveerand tundi ja siis hakkasime kodupoole liikuma. Seegi päev oli igati korda läinud ja elamusi kõvasti pakkunud.


 Pühapäeval (täna) kimasime siis hommikul tagasi Charlottenburgi lossi juurde (emme oli eile õhtul uurinud jooksuvõistluse kohta ja kuna Lottal poleks olnud hoidjat, kui emme jookseb, siis otsustasime ühiselt, et lähme lastejooksudele). Kohale jõudes tabas meid aga veidi kurb uudis. Pärast komplimente ''wie süss'' jne Lotta aadressil, saime targemaks, et al 5- või 6-a võivad alles startida. Lotta on sel aastal veel liiga pisike. Suundusime siis enne pagaripoest ostetud saiakestega (suuuur kott ca 12 saiaga maksis 2euri) lossiparki hommikueinele.

 Piimaga maitsesid need imehästi. Nautisime siis päikest ja ilma. Tegime pilte, Lotta keetis ''suppi'', turnis puu otsas ja niisama lollitasime.

 Siis alustasime tagasisõitu läbi kesklinna Mauerpargi kirbukale, sest oli ju pühapäev. Kiire tiir läbi ostulaudade, maandusime lõpuks murunõlvakul ühe taani afrotüübi kontserdil. Päikese käes tegime järjekordse pikiku ja nautisime muusikat. Sealt liikusime teise kirbuka poole.. saime Lottale jänku ja salli.

Siis otsustasime ühiselt, et nüüd lähme koju, sest päike oli ka pilvede taha läinud ja ilma jahenes. Aga just siis, kui me hakkasime Oberbaumsilla juurde jõudma tuli päike uuesti välja ja me mõtlesime teha peatuse Spree jõe ääres, Berliini müüri (West Side galerii) taga.

 Samal ajal, kui emme luges ja jutustas Lottale ajalugu ja tarka juttu, mängis Lotta oma uue sõbraga ja nautis täiel rinnal hetke. Kusagil tund hiljem võtsime suuna siiski kodu poole ja käisime veel teepeale jäävast koduloomaaiast läbi.

 Selleks korraks oli jällegi meie ratta- ja linnatuur läbi. Ja järjekordselt uute ja heade emotsioonidega.


Igal õhtul jõuame koju väsinutena, aga Lotta räägib aina uutest kohtadest, kuhu ta järgmisel päeval tahab ja võiks minna. Ja siis vajubki ta juba teki all magusasse unne. :)

Meie Lottaga sõime hommikusöögiks  laimi-vaarika jäätist Hasenheide pargis näod päikeses.  Väga mõnus ikka. Nüüd lähme türgi turule ja siis pitsat sööma. Õhtul on plaanis minna kesklinna valgusfestivalile.. eks paistab, kas see on samasugune nagu Kadrioru oma või suurem ja ägedam?! :D
Enne hommikusööki jõudsime veel poes käia ja talveriided ära osta ja muidugi leidsime murult surnud roti, mille kohta Lotta ütles: ''See on paaalju suurem, kui surnud hiir.'' (Meil kodus murrab Paksu tavaliselt rotipoegasid ja hiiri, niiet need on ühesuurused.. see siin oli aga oma 4 korda suurem kui kodused.)

Bussisõit ja Berliin (päev 2 ja 3)

 kohal.. ja väga õnnelik selle üle

 tädi Lillu; temaga saab alati nalja teha ja mürada

Kuna pool päeva istusime bussis, siis miskit põnevat sellest jutustada pole, kui ainult, et kohe Saksamaale jõudes istusime ca 45min kiirteel ummikus.. rekka oli kergelt kellelegi tagant vist sisse sõitnud. Igatahes kohale jõudsime ilusasti ja Lillu juures ootas mõnus õhtu. Matthias ja Lillu kokkasid suurepärase pasta-salati toidu ja õhtul saime veel ülihead kartulivormi ja rummikooke. Ja muidugi uitasime veidi katustel ja vaatasime päikeseloojangut berliini katuste kohal. Peale seda oli nii mõnus tuttu minna, et magasime lausa poole päevani. Natuke vedelesime toas-voodis ja siis ajasime jalad alla, võileivad kõhtu ja rattaga linna poole. Lotta aina imestas, et nii palju rattureid on ja rattateed on lausa autoteedel. Kui kodus Lotta räägib tagant, et emme ära kihuta, siis siin oli vastupidi. ''Emme järgmine kord, kui sõitma hakkame, siis ma tahan, et sa kihutaks.'' ''Kihutaks?'' ''Jah, et sa teistest mööda kihutaks, et me võidaks.'' :D
Linnas tegime väikese poetiiru, siis suundusime teletorni alla päikese kätte. Koos live muusika ja tantsimistega, rulakuttide ja purskaevu mänguga, sai Lotta korraliku hoo üles. Jooksis, keerutas end, tantsis ja oli üldse rõõmus ja ilus tütarlaps. Emmele tuldi kohe komplimente ka tegema.
tagasisõidul tiirutasime muuseumisaarel, toomkiriku ees ja muudel tänavatel. Seiklesime ja seiklesime, sest meil polnud kaarti kaasas, aga koju jõudsime ilusasti ja õnnelikult. Ainuke miinus oli see, et koduteel mõtlesime, et lähme Lidlist läbi ja ostame mune, piima, süüa ... avastasime superhäid muid asju ka. Aga siis selgus, et emme kaart on kui krediitkaart ja nad ei aksepteeri seda. Tore, homme ongi esimene eesmärk minna Lidlisse (-tesse) ja osta see hea kraam ära. :D

 

Tripil (päev 1) - Vilnius

 

bussis Pipi multikas

 

Õhtul alustasime sõitu ja varahommikul olime juba Vilniuses. Kella seitsmeses uduses Vilniuses ajas Lotta end kohe püsti ja nõudsi, et tema kannab ise oma Minnie kotti (kuigi see tõmbas teda pooleldi selili). Õnneks nõustus ta selle pakihoius sinna jätma, et kergemalt linna avastama minna. Seiklesime tänavatel täpselt nii - Lotta, kas me läheme paremale või vasakule .. mm, vasakule. Ja nii päris kaua, kuni leidsime ninadega üles värske saialõhna. Kohvik polnudki üldse kaugel - valisime endale meeldivaimad saiakesed ja tee-kohvi. Ja vaatasime kiirustavaid ja uniseid leedulasi. Mõnus hommik ühesõnaga. :)
Siis nägime silda ja liikusime jõe suunal, jalutasime ikka päris kaua. Vahepeal käisime poes soojas (sealgi jalutasime) ja siis tegime puhkepause ''et jalad saaksid puhata'', teadvustas Hanna Lotta. Söime ka kodunt kaasaostetud kohupiimakreeme ja kohukesi. Kuna päris jahe oli, leidsime juba keskusele lähemal oleva uue kohviku, istusime sinna maha tunniks. Sealt suundusime juba põhivaatamisväärsuste juurde - katedraal ja loss/kindlus. Sinna viimasesse andis ikka ronida ja tuul oli ka päris krõbe seal. Sealt hakkasime jälle hommikust loogikat pidi seiklema .. lõpetasime kusagil 'kapakohilas' või õigemini 'viletsasvilniuses'. :D Aga põnev oli. Kui välja arvata, et matkasime oma 9km maha terve päevaga ja sellest oli Lotta mul süles ainult 500+300m. Viimasel 300m ta magas, niiet seda poleks ta saanud kõndida niikuinii. Aga arvestades, et ta pole veel neljanegi ja üldse, absoluutselt ei vingunud, et ei taha enam, väsinud vms. Lihtsalt, et emme, teeme siin pingil pausi või noh, pooled pausid pakkusin ise välja, sest MINA olin väsinud. :D

Igatahes kõik bueno ja Lotta armastab väljasõite. ;)

sügisvärvid ja -rõõmud

 Tänane ilus ilm oli põhjuseks, miks jällegi sammud loomaaia poole seadsime. Nii mõnus oli jalutada ja jutustada ja Lotta rääkis, et talle nii meeldib loodus ja loomad. Lemmikloom on igakord erinev - seekord siis elevant. Ja tiiger. Ja siis see valge küülik (küsisin Lottalt, et kust sa tead, et see on küülik mitte jänes.. ''sest ta on valge ja tal on punased silmad''), kes võilillelehtedega maiustab alati. Ja noh, lemmikloomade nimekiri jääkski edasi jooksma.. kass, karu, papagoi, kala, koer, Iiah, ninasarvik, Notsu ja metssiga, hüljes, uss, konn, .. ja siis mu lemmikinimene on Printsess. Ja siis sina (emme) ja mina ka. Onu Lennart on ka. Ja kalkunid ja ilves. (jne) ;)


 Hommikul käis neiu emme ja tädi Evaga Narva kohvikus kohvitamas-koogitamas. Kokku tuli seda ca 2-3 tundi ja ära ei tahtnud neiu minnagi. Muidugi naiste värk ju.

Ja õhtu lõpetasime aias moešõu, grillimise, prahi põletuse ja mängimisega. (uued saapad ja jope ei tahtnud seljast-jalast enam kuidagi ära tulla). Ja siis Mammiga pool-traditsionaalne jalutuskäik karjääri juurde õhtupimeduses.

Kes siis ei armastaks sügist, lapsepõlve ja vanavanemaid ning seda siirast naeru ja südamest tulevaid kilkeid?! ;)