Huuh! Haigus selleks korraks loodetavasti seljatatud, võtsime sammud loomaaia poole, kus saime Mammiga kokku. Lotta oli esimese poole käigust Mammile giid - 'vaata, Mammi, kes siin on' ja 'tule nüüd, Mammi, siin on ..' või siis 'võta mind sülle, Mammi, siis näed sina ka (ülemistes akvaariumides olevaid elukaid)' ... kuni poole pealt asendus siis jutuvada väikse jorinaga 'ma ei jaksa kõndida enam, võta mind sülle' vms. Aga kuna ilm oli ilus ja vaatamist palju. Üllataval kombel on loomaaias käik vastupidine tavalistele olukordadele - seal käimisel ei tüdine samu loomi-linde vaatamast, vaid pigem oled just iga korraga aina rohkem elevil, et mida või kus see või teine loom nüüd teeb. Nagu käiks sõpradel külas või vaataks sarja, milles tuttavad tegelased, aga alati on uued ettearvamatud sündmused. Ja no, kui nüüd ausalt öelda, siis Tallinna Loomaaed on ikka väga ilus koht ja aina ilusamaks ja paremaks läheb.
Koju jõudes õhtul oli Lotta sooviks näha amuuri leopardi kutsikaid veebikaamerast, keda kohapeal ju ei saanud näha. Või noh nagu üks teine isa sealsamas Lottaga samavanale tütrele seletas-vabandas, et ega nad ei tulegi enne jaanipäeva pesast välja õue. Ei tea kas tõde või siis vana hea tuleviku-vabandus lapse ees, aga uskuma jäi küll (sh ka Lotta).

(Allpool piltidelt on mõistagi näha kõik olulised hetked - k.a Lotta väsimus, Ülasemetsas jalutus, ja muud toredad loomad-linnud-olevused.:)

 

 

tadaa, varsti jälle!